Monday, October 6, 2008

Hello, my name is Ave! Yes, Ave... no, not Eva. Ave.

Lõpuks sain ma interneti. Ma mõtlesin olla vahepeal kaval ja kirjutada nt wordi, et siis see copy-paste'da, aga vabad hetked olid u kell 5 hommikul ja Cambridge üliõpilaselu consists of considerable amount of alcohol ja seetõttu ma ei julge neid lugusid postitada või vähemalt peab tsensuur üle käima. Aga olgu nüüd natuke mu elust siin.
Nii. Cambridge. Praegu on käsil Freshers' week, mille eesmärk on sundida õpilasi suhtlema 24/5 (siin ei raatsita selleks 7 päeva anda nagu mujal ülikoolides) , sest hiljem ei ole selleks enam aega. Nii palju asju on vahepeal juhtunud ja seetõttu on nüüd korraga seda kõike meenutada väga raske. OK reedel jõudsin siia, alustuseks sain oma pigeonhole'st ( pigeonhole 442 hint-hint) u miljon paberit, millel oli kõigil peal silt urgent ja need ikka vedelevad mu riiulis, ma millalgi peale selle kirjutamist vaatan, mida nendega võiks peale hakata. Esimene ja teine päev möödusid üldjoontes lause "Hello, my name is Ave. What is you name? " varjus, mis muutus peagi tülgastavaks.
Ma elan Keynesi hoones, mis asub keset kolledžit ja seetõttu on see superäge. Roomad uksest välja ja siis seisab seal nagu muuseas King's College kabel ja miljon jaapanlast püüavad sellest pilti teha. Ja siis nad püüavad meist ka pilti teha, sest 'Cambridge üliõpilane' on sama huvitav landmark kui kogu linn ise. Aga kui sellele juba jutt läks, siis see aasta tuli siia õppima Lily Cole, kes on teatavasti tuntud supermodell ja seetõttu luusivad kolledži ümber anyway mingid papparazzid. Tegelikult on mul temast kahju ka, sest tal jäi kogu see etapp "Hello, my name is Lily" läbimata. See oli suht naljakas kui ta end tutvustas ja siis kõik püüdsid teha nägu nagu nad ei teaks ta nime. Aga ok aitab nüüd temast, ammm tagasi selle juurde, kus ma elan. See on selline modernne ( köhh, selline noh 1960ndate modernne) õudus, mis on peidetud wannabe-keskaegse hoone varju. Mul on jumala luksapartment - mul on oma vannituba ja esik koos suure liugustega kapiga ja siis magamistuba/töötuba. Ma millalgi võib-olla teen pilti ka. Aga ma pole seda veel väga 'hubaseks' suutnud muuta.
Selle maja suurim pluss on see, et college bar ja cellar asuvad siin. Esimene on koht, kus alkohol on UK kohta odav ja cellar on selline wannabe underground indie klubi, mis oli üllatavalt äge. Nagu oma isiklik Von Krahl. Ja ainult mine trepist alla. Seal oli alkohol veel odavam. Kahjuks on Cellar avatud ainult ühe korra nädalas, mis on ebaõiglane ja seda põhjendatakse sellega et "Cambridges tuleb hoopis õppida". Aga siiski mitte. Kui õppimise juurde tulla, siis see tundub hirmutav. Ma olen viimased neli kuud vältinud ajutegevust, välja arvatud see week Tuneesias, kus oli olümpiaad. Meil oli täna Nicki ja Joe'ga (geograafe on hoopis 3, mitte 2) kohtumine meie asendus Directior of Studies'iga ja ta rääkis esseedest ja see tekitas masenduse. Kohustuslik kirjandus on u terve raamatukogu pluss 'do your own research' ja see ebanormaalne. Keskkool tundub nüüd nii lihtne ja täielik laisklemine. I damn it. Miks tundub minevik alati parem kui olevik? Ok, aitab retoorilistest küsimustest.
Millest veel rääkida... Ma ei viitsi praegu inimestest rääkida, sest ma neist hetkel nii väsinud. Ma ikka ei jaksa olla 24/5 bubbly ja jutukas. Amm aa! Meil oli vahepeal Matriculation, mis on siis põhimõtteliselt ülikooli vastuvõtmine. Nüüd ma ametlikult Cambridge üliõpilane, ajee. Sina ei ole! Aga anyway, me pidime mingile paberile alla kirjutama, kus oli u "annan oma hinge kolledžile" ja vastu saime lihtsalt lectures listi. Peale seda tehti kõigist kolledži taustal pilt ja kuna sel hetkel oli tuul, siis mu nägu on tõenäoliselt karvkatteline, sest mu juuksed jäid huuleläike külge kinni. My proudest moment ever. Õhtul oli superäge õhtusöök, kus geograafid said istuda professorite lauas. Söögiks olid mingid fancy'd keeruliste nimedega toidud pluss meeletus koguses veini (nad tahavad meist alkohoolikuid kasvatada), mis polnudki kõige halvemad ja siis King's College koor laulis meile. See oli päris äge, sest nende kontserdid on peaaegu alati välja müüdud. Kogu see õhtusöök oli nii sürreaalne. Järjekordne Harry Potteri söögisaal, kus valgustuseks olid ainult küünlad. Lõpuks sain aru, et ma käin nüüd Cambridge ülikoolis. Kamoon, CAMBRIDGE. See tundus nii ebareaalne. Oeh, mu jutt on suhteliselt ajuvaba ja koosneb sõnadest "anyway", "suht" ja "kamoon", aga ma olen ausalt ka väga väsinud.
Meil peaks olema täna salsa night (?), ma arvatavasti varsti lähen ja vaatan, kes julgeb end lolliks teha. Muidugi juhtus mul vahepeal veel tuhat miljon huvitavat ja ajuvaba asja (a la inglaste esimesed kokkupuuted Strohiga), aga praegu piisab sellest. Eks.

3 comments:

Mammi said...

iga kord kui nimega hätta jääd, siis: my name is ave, it's like aaaveee mariiiaaa... ja hakka aga laulma. kindlasti jätad sa endast kustumatu mulje

Rebeka said...

ciao bella!

ma loodan, et sa siis salsatasid "maksimaalne press." muide ma nägin just hiljuti OOOlegi, me ei rääkinud.
ja kirjuta aga heaga kõik siia ausalt üles, väga detailselt, sest viitsid sa jeeee kõigile oma 500000000000000000 miljonile sõbrale personaalselt kirjutada, et kes on tore, kes mitte. kui mõni naljadest aru ei, you know ;)

et siis hugs and kisses and our sweeeet luuuuv

:D

justglitterlust said...

kusjuures ave maria mainimine on ainuke võimalus, et nad mu nime enam-vähem normaalselt hääldaksid.

ja rebeka, ma ei tea kas nad saavad naljadest aru, sest ma ei saa ise nende naljadest aru.vastik briti huumor;)