Thursday, October 30, 2008

Eat, drink and be scary

As you might have noticed, it is Halloween.
Inglased on kõik pöördes, sest neile meeldivad igasugused teemapeod. Ma vist rääkisin juba sellest ja seetõttu sellel pikemalt ei peatu. Eile oli colleges Halloweeni pidu. Ma ei tea miks nad seda reedel ei teinud, aga siis on vist Halloween vol 2. Enne seda oli formal ka, aga ma ei saanud pileteid, sest ma jäin u sisselogimisega 5 minutit hiljaks ja need olid juba välja müüdud. pfff. Aga see oleks maksnud ka mingi 15 naela, mistõttu on hea, et ma ei läinud. Formalid on korra nädalas toimuvad pidulikud kolmekäigulised õhtusöögid. King'sis toimuvad need kolmapäeviti. Aga tegelikult on see võimalus õpilastel koos fellowitega (ma ei tea kas ma seletasid, kes nad on. anyway, põhimõtteliselt nagu professorid. ma ei viitsi erinevusi seletada)purju juua ja mängida mingeid Cambridge drinking game'isid. No kõige tavalisem on pennying, aga see on mujal vist ka , aga see on siiski cambridge oma. ei vaidle. kõik on Cambridge'st alguse saanud. Ma ei viitsi ise selle põhimõtet seletada ja copy'n mingi asja, mis mailis oli.

Here are the pennying rules (as practiced at King's)...
1. If someone drops a penny in your drink you must down the glass in one (to stop the queen on the penny from drowning!) UNLESS you are holding your glass at the time.
2. If you drop a penny in a glass which already has a penny in it, then this is a 'double penny' and you must down a glass of wine instead.
3. If your glass is empty when a penny is dropped in it, you must fill it and then down the wine.
4. If your soup/dessert (usually chocolate mousse!) is pennied BEFORE you have your spoon in it you have to place your hands behind your back and eat it with no cutlery/hands

Ühesõnaga inglased on juba sajandeid tegelenud igasuguste lolluste väljamõtlemisega, kuidas muidu oleks sündinud kriket või net-ball või Etoni wall game. See on neil veres.

Nii...mis veel. Eile peale seda formalit oli lihtsalt baaris pidu ja formal hallis esines mingi jazz band, aga ma tõesti jälestan jazz-muusikat.

Rachael, mina ja Maya

Possibly üks koledamaid pilte, mida ma eales olen näinud. Nick. õpib ka geograafiat.


Joe ( kolmas ja viimane geograaaf), mina ja Jo.

Match made in hell. Hitler dressed up as Chaplin ja Devil dressed up as Dracula
Juan ja Maya.

Muidu olen ma vahepeal põhiliselt õppinud. Surprise. Aga siin vähemalt ei tundu see imelik, kui ütled kellelegi, et 'eile õhtul käisin ma raamatukogus. uuh see raamat oli ikka metsik ( ok seda nüüd päris nii ei ütle, aga whatever). Ma sain voodisse alles kell 4.'

Vahepeal on mul veel olnud kaks supervisionit. Üks oli ok, teine oli veits ebameeldiv, sest see supervisor on veits ebameeldiv, aga ma ei taha temast väga rääkida. See Historical Geography on mu lemmik paper ja seetõttu kahju, et see supervisor on selline pfff. Anyway, ta probleem oli selles, et tema arvates on põhjendatud ja arukad arvamused ainult inglastel ja keegi teine ei saa mitte millestki midagi aru, sest kõik ülejäänud on kuskilt koopast pärit. Ainuke hea asi ta supervisioni juures oli see, et tal oli seal kass ja ma igatsen natuke oma kasse. Seetõttu sain ma tema peal oma kassipaitamisvajadusi välja elada. Aga for some reason hakkas see kass (ta nimi oli Mister Pibbles ..vist)keset meie supervisionit oksendama.

Nii... mis veel. aa. Laupäeval käisin ma kiirabis, sest Maya kukkus raamatukoguredelilt alla ja väänas jala välja. Need ürgaegsed puust redelid on ohtlikud ja kõik raamatud, mida tegelikult õpilastel vaja on, on paigutatud kuskile 4 m kõrgusele. Ja saja raamatu taha. Midagi põnevat kiirabis ei juhtunud. Aaa. Ma sain röntgeni ajal seal kuskil ruumis olla kus see image is being projected ja nüüd ma tean Maya varbaluude täpset asendit. Very nice. Tundub, et siin nad väga sellest kiiritusest ei hooli. Oh well.

Ok. That's all.

Wednesday, October 22, 2008

Kuidas päästa maailma? See on imelihtne

See kord ei ole jälle pilte. Mul on kahju. I don't function properly. Mul on meeletud süümepiinad, et ma seda street style asja pole teinud aga elu on selline. Ja ma tean, et mulle endale meeldib blogides pilte vaadata, aga kahjuks pole aega olnud. Siin ei ole üheski raamatus ka pilte. Nii nõmedad raamatud. Kes tahab lugeda raamatuid, kus pole pilte? pfff
OK, let's go back to business. Täna oli mul esimene supervision. Need, kes ei tea, mis see on, on põhimõtteliselt imelikud. Ja ei käi Cambridges. Või Oxfordis. Anyway, see kujutab endast seda, et istud oma supervisori ehk juhendajaga tund aega ja arutad elu mõtet. Või midagi muud. Täna me päästsime maailma majandusraskuste küüsist. Vahel oled juhendajaga üksi, aga täna olime kolmekesi. Supervisionid on kõige tähtsamad asjad siin. ever. Kui sa puudud ja ei teata, siis pead ametlikult maksma trahvi, aga tõenäoliselt siiski mitte. Igaks supervisioniks peab midagi ette valmistama, usually tähendab see essee kirjutamist, aga see supervisor on ühtlasi me DoS(director of studies) ja tal oli suva. Mis loomulikult tähendab seda, et keegi ei kirjutanud esseed.
Aga teemaks oli "To what extent to we live in a borderless world. Discuss in the light of current economic crisis". Inglased on selle majanduskrahhi ( nüüd on see juba krahh mitte kriis) tõttu väga endast väljas, sest väga paljude rahad olid Islandi pankades k.a. Cambridge ülikooli. Inglased vihkavad islandlasi. Vähemalt hetkel. Eile kuulsin baaris: "Kõik halvad asjad saavad alguse Islandil ja ma kuulsin, et nad on kõik veresugulased. Friigid." OK. Ma ei räägi sellest kriisist täpsemalt, sest keda see huvitab, see loeb lehti ja ma soovitan lugeda ;)
Supervisionil tuli lihtsalt küsida asjade kohta, millest ei saa aru ja siis teine peab proovima sulle seletada ja siis supervisor juhib mingitele asjadele tähelepanu ja kui talle tundub, et me ajame täielikku jama, siis soovitab lugema õppida. OK, ta päris nii ei öelnud, aga vahepeal ta tegi küll sellist nägu, et ta on mingite koopaelanikega koos. Aga eks me need ole. Üldjoontes oli kõik ok, tunduvalt vähemõudsem kui ma kartsin. Ainuke halb asi on see, et mu aju on omadega kokku jooksnud. Ma tahan kogu aeg öelda asju eesti keeles ja siis kui ma ei saa, siis hakkab aju streikima. Talle ei meeldi mõelda inglise keeles. Seetõttu oli vahepeal: "Basically, what I'm trying to point out with this is that... amm...ammm... [ajutegevus lakkab]."
Aga mu lemmik supervisioni juures oli see, et me jõudsime näiliselt lahenduseni, milleni keegi maailmas, of course, pole veel jõudnud. Piisab ainult tunnist ja saame maailma päästa. Aga kõige parem oli see, et lahenduseks oli see, et järgime kõike, mida J.M.Keynes kunagi pakkus. Neile, kes ei tea, kes ta oli... noh... te olete järjekordselt imelikud, aga I'll help you out. Keynes on üks ajaloo tuntumaid ja olulisimaid majandusteadlasi, kes muuhulgas käis Cambridges ja King's college's ja seetõttu ongi tema teooria ainuõige. Supervisor mainis mingit teist teadlast, kes käis Oxfordis, ja seetõttu obviously ei teadnud, millest ta räägib. Mulle meeldib, et nad ei ole siin enesekesksed.
Peale supervisionit sain Mayaga kokku ja käisime Starbucksis kohvitamas. Starbucks on jumalik. 2 naela eest saab venti americano. Ma ei tea kui suur see Venti täpselt on, aga tundub palju.Me veetsime selle aja arutades miks inglased on nii veidrad.
Mis veel... aa mul oli vahepeal family meal, college perekonnaga. Kas ma rääkisin sellest eelmises postis? I can't remember. Kui rääkisin, siis vabandust. Anyway, college mum and dad on mingid 3 aasta õpilased ( vahel ka teise), kelle eesmärk on aidata college'sse sisse elada. Mu college dad on Chris, kes õpib ka geograafiat ja mum on Sophie, kes õpib meditsiini. Mu college brother on Andrew, kes õpib ka meditsiini.. Mul on 'vanem' college sister ka, kes õpib ka meditsiini - Lucy- ja mingi vanem vend ka, aga ta pidi hull olema. Ma pole teda näinud. Kurb. Chris rääkis huvitavaid lugusid, mis on juhtunud King'sis.
No nt. eelmine või üleeelmine aasta olid mingid õpilased riietanud ennast jaapani turistideks ja teised porteriteks (multifuntionaalsed tegelased: väravavahid, tegelevad mingite accommodation probleemidega ja noh..turistidega). Cambridges on reegel, et muru peal ei tohi käia, kui sa pole just college fellow või professor, aga jaapani turistid ronivad kõikjale ja siis kõik vihkavad neid. Nagu islandlasi. Anyway, need 'fake' jaapani turistid läksid mingil eriti busy'l päeval murule pildistama ja 'fake' porterid hakkasid neid 'fake' püssidega taga ajama ja siis arvasid kõik pärisjaapanlased, et inglased on psühhopaadid. Minu arvates väga naljakas, sest ma vihkan neid turiste siin. juba. aga millegi pärast visati need õpilased välja. Life is cruel.

(Need turistid ummistavad alati college sissepääsu ja kui ma tahan oma vaba 10 minutit kasutada millekski, siis ma pean poole sellest raiskama nende massist läbi saamiseks. Ja siis kui ma ühel päeval tahtsin sisse minna, mingi maniakist giid tuli mulle u kallale, et kuhu ma trügin. Selle peale porter vihastas ja lasknud enam kedagi sisse. Ma rikkusin turistide päeva ära. It made me feel really happy. Can't stand jaapani turiste. )
Siis...mis veel... aaa seda ikka teate, mis puntid on? Anyway, need paadid, millega siin ringi sõidetakse. Igal jõeäärsel college'l on oma puntid ja keegi oli King'si lehma punti peale ajanud ja sõidutas teda ringi. ( Jah, meil on oma lehmad. Kas teil pole?Nad on väga nunnud). Millegi pärast see jälle fellow'dele ja provostile ei meeldinud. Nad niiiiiii imelikud.
Mingid lood olid veel a la naked frisbee, aga need olid lihtsalt rõvedad ja ma ei viitsi enam kirjutada.

Saturday, October 18, 2008

Õppida, õppida, õppida

Kahjuks sattun siia kirjutama ainult millalgi hi..

(30 min hiljem)

Nagu ma hakkasingi siia kirjutama, siis pole mul üldse aega siia kirjutada või siis mingi saja asja vahel. Ja nüüd kui ma hakkasin siia kirjutama, siis otsustas keegi tuletõrjealarmi tööle panna. Õues on freezing aga me vähemalt saame tuletõrjealarmi korral murul hüpata.

Muidu kulub u kogu aeg siin..noh..õppides. Surprise. Ma pole elu sees nii palju õppinud/lugenud. Isegi kõigi riigieksamite jaoks vajalik materjal oli vähem kui siinne 2 nädala stuff. Masendav. Ma käisin täna UL-s ehk siis University Library's ja see on H-U-G-E. Ma tavaliselt ei eksi ära, aga seal vähemalt tundus üks korrus sama suur kui rahvusraamatukogu ja riiulite vahed on hästi kitsad ja täiesti pimedad nii et kui sa tahad sinna minna, pead panema taimeriga valguse aga see on mingi max 2 min nii et kui sa oled riiulite tagumises otsas ja aeg saab läbi, siis oled kottpimedas. Aga seal on vähemalt kõik.kõik.kõik. See on copyright library, mis tähendab, et kõikidest raamatutest, mis eales UK-s välja antud, on seal vähemalt üks koopia. Tahaks seal niisama mingit raamatut lugeda, aga oleks vaid aega...

Anyway, seoses õppimisega olen ma eriti pissed off, sest üks professor andis meile reading listi ja essee teema milleks pidi valmistuma (ta ei andnud täpset sõnastust, aga üldjoontes pidi see olema 'Euroopa ime' analüüs). AGA eile saatis ta kirja, et oh, ma otsustasin ümber, completely uus teema ja reading list. Ehk ma veetsin terve eelmise nädala lugedes raamatuid, mida polegi nüüd vaja. Ja parem ärge tulge mulle rääkima, et vähemalt olen nüüd targem. Who needs that. Ma olin eelmine nädal iga päev u 3-4-ni üleval, et neid lugeda ja next week ei saa ma arvatavasti üldse magada, sest nüüd teised esseed pluss täiesti uus reading list. hate her. Ma andestan talle ainult siis, kui meil tuleb eksamil 'Euroopa ime' küsimus.

Eelmine nädal, vist teisipäev? kolmapäev? sain ma eismest korda om DoS-iga kokku. DoS ehk Director of Studies on inimene, kes valib sulle juhendajad and all that aka inimene, kes vastutab su akadeemiliste asjade korraldamise eest. Ta oli väga meeldiv, aga see oli natuke awkward kui ta ütles, et Cambridges tuleb päev jagada kolmeks. 1/3 magad, sööd, pesed, lõbutsed, elad ja 2/3 õpid. Me mõtlesime aslguses, et see oli nali, aga traagika on see, et see polnud.

Mis veel... aa mingi päev oli geograafide dringid. See oli suhteliselt tore, kuigi see oli järjekordselt mingi costume thing ja need pole mulle kunagi meeldinud, aga ju ma pean end harjutama. Eriti veel nüüd kui Halloween tuleb. Seal kindlasti juhtus midagi põnevat, aga ma ei mäleta. Seetõttu peaksin ma iga õhtu kirjutama, aga mul pole lihtsalt aega olnud. Boo. Aa.. ainuke asi, mida ma mäletan on see, et ma suutsin kellegi õhtu ära rikkuda. Asi oli selles, et iga college sai mingi riigi teemaks ja mingi college sai Tai ja seal riietusid poisid transvestiitideks või nn "thai ladyboys'"-deks or smth like that, sest seal mingi case sellega. Anyway, mina ja Beth, kes on Emmanuel college'st rääkisime nendega ja siis mingite teistega and all that, aga siis oli seal mingi mees ka naisteriietes ja siis mõtlesime, et ta ka sealt college'st or smth aga ta oli lihtsalt niisama mingi võõras drag queen ja ta vist solvus. Väga kahju, tegelt mitte. OK, see on segane lugu, aga ma väga palju muud ei mäleta.

Mis veel... aa. Täna käisin ma kinos. Me käisime vaatamas "How to lose friends and alienate people" ...vist oli niipidi. See oli isegi üllatavalt naljakas. Kuigi selle sisu suht cliche, oli seal päris häid nalju. Varsti tuleb uus James Bond ka välja. Aa, ja see maailma kohutavaim film High School Musical, mida mulle meeldib kutsuda '1,5 tundi, mida ma ei saa kunagi tagasi', aga inimesed siin hulluvad sellest. See on piinlik, sest nad on 19-20 ja käivad Cambridge ülikoolis ja see film on ikka väga halb ja mõeldud 8-aastastele. Vähemalt see üks osa, mida ma kunagi soome kanalilt nägin, oli hämmastavalt halb .
Mingeid pilte:

Rachael, Maya ja mina kuskil...

Tequila nights.

PS Inglaste muusikamaitse on sama halb nagu alati. Mind kummitab see õudne ...nüüd juba vist suht vana träanatehnoklubi lugu...amm 'Put your hands up four Detroit'. Masendav.

Tuesday, October 14, 2008

London, Picasso ja halb toit

Mul on vahepeal olnud väga kiire ja seetõttu pole mul olnud aega siia kirjutada. Sorry. Kahjuks pole mul mingeid põnevaid pilte ka, aga te võite teisest blogist vaadata Londoni tänavastiili pilte.

Nagu eelnevast võis järeldada, käisin ma sel nädalavahetusel Londonis. Seal toimus lõunasöök Archimedese stipendiumi saajatele ning kohtumine nendega, kes selleks üldse raha andsid. Enne sinna minekut kartsin, et tegemist on vanemapoolsete ärimeestega, kuid tegelikult olid kõik in their late 20's, early 30's. Kõik oli väga tore ja vahva, aga midagi tapvalt põnevat Londonis ei juhtunud. Veendusin lihtsalt selles, et vahepeal eesti keelt rääkida pole kasulik, sest siis hakkad jälle eesti keeles rohkem mõtlema ja ei saa inglise keelest aru. Suhelge minuga ainult inglise keeles.

Londonis ma väga poodidesse ei jõudnud. Masendav. Aga ma käisin Tate modernis, kus on praegu Rothko näitus ja siis oli seal mingid head tasuta näitused ka. Aga need on enamus püsinäitused. Mu Tate Moderni alatine lemmik on Roy Lichtensteini Whaam! ma polnud kunagi varem pannud tähele, et Tates on ka Umberto Boccioni see liikumist kujutav skultuur mille-nime-ma-ei-mäleta ja siis seal oli palju Matisse'i, Miro'd ja Juan Grisi.

Lichtensteini Whaam! aga seda teavad kõik

Ma olen üldse väga kunstilembene sel nädalal olnud, sest ma käisin ka Cambridge'i Fitzwilliami muuseumis Picasso ja Whistleri näituseid vaatamas, mis olid mõlemad head. Fitzwilliami muuseumis on alalises kollektsioonis ka vanu tipptegijaid nagu a la Da Vinci, aga mul ei olnud aega sinna vaadata.

Nii, mis veel on juhtunud. Mul on palju loenguid olnud ja need on väsitavad, eriti seetõttu, et pooled õppejõud Cambridges pole kuulnud sellisest hämmastavast leiutisest nagu Powerpoint ja kui nad meeletu tempoga mingi imeliku aktsendiga räägivad a la elumõttest, ilma et nad mingeid slaide või asju näitaksid, siis on väga raske jälgida. Eriti kui on kolm loengut järjest ja seetõttu ma täna võitlesin unega. Täna oli statistika test ka. Ebameeldiv. Ma ei salli neid imelikke arvutiprogramme, mis on loodud teadusasjadeks. Neist ei saa kunagi midagi aru ja nad vihkavad mind. Õnneks on statistikat ainult üks term ja arvestuslik on ainult test termi lõpus. Loodetavasti selleks hetkeks saan midagi aru.

Mis veel.... aa! Toit Inglismaal on superhalb. Lõunasöögiks on kõikjal mingid võileivad või väga halvad ja imelikud inglise toidud.Ma lugesin kuskilt, et King's Colleges on väidetavalt ühed parimad toidud Cambridges, aga sel juhul mis õudused mujal on? Ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mis nendes nii halb on, aga everything seems off. öäk. Ja ma ei taha ühtegi võileiba enam elu sees näha ja siin Keynesis on köögis ainult mikrolaineahi ja mikrolainetoidud on ka jäledad. Nii masendav, et ei saa isegi mingit pastat teha. Ainuke positiivne asi on see, et Cadbury kakao on vähemalt hea. Starbucksi oma on aga suht halb. Ma täna võrdlusena testisin. Kõik veega tehtud kakod on halvad.

OK. Ma pean nüüd minema geograafide mingile peole. Miks peavad inglastel olema kõik peod mingid kostüümipeod? Üks Rebecca püüdis mulle seletada ja väitis,et see on seetõttu, et inglased on häbelikud ja kui kõik näevad piinlikult koledad välja siis on lihtsam suhelda. Inglaste garderoob koosneb ainult kostüümidest. Inimesed on tõsiselt ka võtnud kaasa on 4-5 kostüümi.Kõik. Midagi, mis sobiks a la 70's peole, mingi loomakostüüm, mingi niisama hingelähedane õudus, mingi filmikostüüm jne. Ahsoo. Meie college teema on Hiina. Mul ei ole ühtegi hiinalikku asja ega isegi punast asja.Misiganes.

PS Ma unustasin selle pildi lisada. Neid jagatakse siin tasuta. Kahjuks mitte koos.

Friday, October 10, 2008

Cambridge on kole väsitav...

Mul ei ole üldse olnud aega midagi kirjutada, sest nüüd algas kool. UGH. Professorid on siin veits hullumeelsed - no nt üks andis esimeseks trimestriks lugeda 27 raamatut, aga mul eri professoreid u 9 ja need esseed. Mu aju andis sekundiga alla ning ma pole absoluutselt võimeline midagi jälgima. Esimesed esseeteemad on "Critical evaluation of the claims that have been made for Europe as some kind of uniquely developed region - the *European Miracle*" ja "To what extent do we live in a ‘borderless world’ (in the light of the current economic crisis) ?". Ja siis on antud veel mitu füüsilise geograafiateemat, aga nende puhul ma ei saa isegi küsimusest aru. Need teemad, mida ma siin mainisin, ei tundu iseenesest rasked, aga nad eeldavad, et ma loeksin läbi miljon raamatut.

Tegelikult on tore, et siin peab pingutama ja tegema asju, mida ma kunagi ei viitsiks vabatahtlikult teha, aga see on ikkagi väga kurnav.Aga college raamatukogu on vähemalt äge ja sinna võib öösel ka minna. Kuigi need eelajaloolised redelid, millega peab ronima kuskile lae alla on veits hirmutavad. Nad kõiguvad ja teevad selliseid häälitsusi, et nad kohe kukuvad kokku.

OK, aitab koolist. Eile õhtul...amm ...mis toimus eile. Aa, ma käisin Market hostelis pizzat söömas ja vaatasime mingit filmi. Market hostel on üks King'si majutuskohti, sest kõik ei ole nii lucky'd, et saaksid Keynesi hoones elada ;) Market on erakordselt õudne ja täielik labürint. Igas koridoris läheb kõikidesse suundadesse u 6 treppi ja siis nende vahel jumala suvaliselt mingi kraanikauss (?) jne Kes iganes selle projekteeris oli vaimuhaige. Aga noh ma käisin seal eile Mayal külas. Tal on isegi suht äge tuba, sest tal on üüratu rõdu. Rohkem midagi põnevat ma vist eile ei teinudki. Ma otsustasin lõpuks natuke magada ka, sest seni pole väga aega olnud.

Mina ja Rachael Maya rõdul



Maya off-guard


Üleeile oli pub crawl. Ma kohtasin eestlast ja ta käib mu kolledžis. Ajuvaba. Aga meeldivalt. Ta nimi on Halliki ja ta elas u miljon aastat Budapestis, aga ta räägib Eesti keelt vabalt. Hästi imelik oli eesti keelt rääkida, sest ma olin hämmastavalt kiiresti harjunud juba inglise keelt rääkima. Arvatavasti kui teist korda tuled inglise keskkonda, siis läheb harjumine kiiremini or smth. Nii pub crawl... Me jõudsime lõpuks ainult kahte pubisse, sest esimeses otsustas Kate, kes on natuke hull ja teise aasta geograaf, korraldada mingi drinking game'i : ring of fire. Ja see lõppes natuke halvasti ja siis me läksime mingisse kohutavasse teise pubisse ja see oli jube, sest see oli täis mingeid alakaid.


James vol 1 ja Halliki


James vol 2, mina, keegi suvakas ja Barnaby

Vahepeal oli Freshers' fair ka ja seal sai tasuta nänni ja süüa. Aa, ja eile käisime puntimas ka. See on see paat, millega siin sõidetakse ;)


Lähme puntima & King's college kabel

OK, aga nüüd õppima.

PS Palju õnne Aglele, kellel on täna sünnipäev;)

Tuesday, October 7, 2008

God knows...



Ma mõtlesin, et kirjutaksin täna õppimisest, sest hommikul ootas mind esimese asjana kole esseeteemade nimekiri, aga siis juhtus aga nii, et ma veetsin täna ülemäära aega kabelis. Köhh. Pluss on piltide aeg.

King'sil on teatavasti maailmakuulus kabel ja koor ning all that ja siin kolledžil meenutatakse seda meile kogu aeg. Täna käisime King'si katusel ekskursioonil ja nad väidavad, et ainult King'si õpilased tohivad seda teha, aga nad nagunii valetavad. Üks päev nad ütlesid, et ainult professorid tohivad Cambridges murul kõndida ja siis 10min hiljem pidime kogunema keset muruplatsi. (Muruga on keimbridžlastel mingi imelik suhe. nagu oxfordlastel ka.) Anywaaay, kui sa ei tea milline see kabel välja näeb, siis toksi google'sse King's College King's , King's, King's. Cambridge, Cambridge, Cambridge. I'm so self-centered now. Ma süüdistan selles neid. Ma arvan, et kõik, kes siin õpivad räägivad terve elu ainult koolist. Eestis Tartuga mingi sama case, aga siin see võimendatud. Aga back to kabel. Ma sain täna seal kabelis ilmutuse. Mitte mingi jumaliku and all that, aga mulle jõudis lõpuks kohale, et keskkool on actually läbi ja ma nüüd käingi siin ülikoolis. See ülikool tundus mulle alati nii ebareaalne ja kättesaamatu ja nüüd on see siin.

Aga kui kabeli juurde tagasi tulla, siis see on ikkagi ebareaalselt ilus. Ma eeldan, et sa nüüd googeldasid ära, eks, aga kui ei, siis ma lisan mõned pildid ka.


kabeli lagi
peauks kabelisse ja turist

Need võlvid tunduvad nii ...kuidas nüüd öelda... õrnad? Ja vitraažid on ka superilusad ja kui päike paistab, siis tekivad värvilised varjud kõikjale. Täna siis ronisime mööda mingit ülikitsast ja ülilibedat ja ülipimedas kohas asuvat treppi mööda üles kabeli võlvide peale. Seal oli hästi pime ruum ja kõik kukkusid kogu aeg kõhuli, sest seal oli palju mingeid veidraid keskaegse inserimõtlemise vilju. Kabeli lagi/võlvid on hästi kõrgel ja seetõttu oli scary mõelda, et kui see nüüd otsustaks kokku kukkuda, siis ...noh.... oleks halb. Ja siis seal olid mingid augud ka sees, kust sai piiluda alla kabeli sisemusse ning see ei leevendanud poolte inimeste kõrgusekartust. See oli suht koomiline kui me kõik seal käest kinni koperdasime ja kukkusime. Oh that college life. Anyway, peale seda läksime päris katusele ja siis vaatasime Cambridge linna. Cambridges on super see, et kogu linn on arhitektuuriliselt ühtlane.. või noh... kõik hooned sobivad omavahel. Ükskõik kas see on pärit aastast 1300 või 1800 või 1960, miski ei tundu out of place. Cambridge on ausalt ka muinasjutulinn.
võlvide peal olev attic

Jemima


mina katusel. tegelikult on neid pilte veel, aga ma näen neil veits kohtlane välja.


long way down

Nii, mis ma täna veel tegin. Aaa, ma käisin vabatahtlikult jumalateenistusel. Seetõttu ma veetsingi liiga palju aega kabelis, aga Maya ja Rachael tahtsid minna ja ma jõlkusin kaasa. Rachael on Sheffieldist ja tal on naljakas aktsent, aga muidu on ta tore. Ta õpib prantsuse ja araabia keelt. Maya on irooniline taanlane, kes mulle seetõttu väga meeldib ja ta õpib inglise keelt. Nii...kes mulle siin veel meeldivad. Elliot on naljakas. Ta on mu naaber. Ta on Oxfordist. Ta õpib loodusteadusi. Siis on Claire, kes on ma ei tea kust. Ta õpib arheoloogiat ja antropoloogiat. Ja siis on tore Jemima, kes õpib meditsiini ja on Londonist. Me lähme millalgi vintage'i jahile, aga samas mul on tunne, et kui kool nüüd päriselt hakkab, siis ma suren oma tuppa ära. Tegelikult siin on rohkem toredaid ka, aga mul pole teistest pilte, sets pole viitsinud kaamerat kaasa tassida. Mayast ja Rachaelist ka pole , aga neid oli vaja mainida selleks, et keegi ei arvaks, et ma nüüd hardcore usklik.' Aa! Ja üks Christopher on ka superäge. Ta on supertark. Me rääkisime täna pikalt teemal kas kolonisatsioon on hea või halb ja mul pole aimugi kuidas me jõudsime järelduseni, et see oli hea. British people play with your mind.

Claire ja Elliot. köhöm.

Mis ma veel tegin...ammm Ma ostsin endale juturaamatu. Haruki Murakami "Kafka on the Shore". Ma loodan, et see on hea ja et mul on aega selle lugemiseks. Ok, that's it.

Aga kool on nii hirmutav. Me saime täna esimesed esseeteemad ja ma ei saa isegi neist aru. Ausalt, ma pole eales varem tundnud akadeemilise asja pärast hirmu. Mulle meeldib vinguda, kõik teavad seda, aga tegelikult ma olen suhteliselt enesekindel olnud ja teadnud, et mul läheb hästi, aga nüüd siin peab tõsiselt tööd tegema. Aga ...oeh... ma tahan minna Stephen Hawkingi loenguid kuulama. Ta õpetab siin füüsikat, aga me võime teiste ainete loenguid ka kuulata ja kamoon see on Stephen Hawking. Aga kui mind esimese essee supervisionil põrmustatakse ja postiga tagasi Tallinna saadetakse, siis ma ei saa. oh well. aga ma lähen nüüd baari ja uputan muremõtted alkoholi. Kidding, kidding. Aga kool hakkab mingi homme. Ebameeldiv.

Monday, October 6, 2008

Hello, my name is Ave! Yes, Ave... no, not Eva. Ave.

Lõpuks sain ma interneti. Ma mõtlesin olla vahepeal kaval ja kirjutada nt wordi, et siis see copy-paste'da, aga vabad hetked olid u kell 5 hommikul ja Cambridge üliõpilaselu consists of considerable amount of alcohol ja seetõttu ma ei julge neid lugusid postitada või vähemalt peab tsensuur üle käima. Aga olgu nüüd natuke mu elust siin.
Nii. Cambridge. Praegu on käsil Freshers' week, mille eesmärk on sundida õpilasi suhtlema 24/5 (siin ei raatsita selleks 7 päeva anda nagu mujal ülikoolides) , sest hiljem ei ole selleks enam aega. Nii palju asju on vahepeal juhtunud ja seetõttu on nüüd korraga seda kõike meenutada väga raske. OK reedel jõudsin siia, alustuseks sain oma pigeonhole'st ( pigeonhole 442 hint-hint) u miljon paberit, millel oli kõigil peal silt urgent ja need ikka vedelevad mu riiulis, ma millalgi peale selle kirjutamist vaatan, mida nendega võiks peale hakata. Esimene ja teine päev möödusid üldjoontes lause "Hello, my name is Ave. What is you name? " varjus, mis muutus peagi tülgastavaks.
Ma elan Keynesi hoones, mis asub keset kolledžit ja seetõttu on see superäge. Roomad uksest välja ja siis seisab seal nagu muuseas King's College kabel ja miljon jaapanlast püüavad sellest pilti teha. Ja siis nad püüavad meist ka pilti teha, sest 'Cambridge üliõpilane' on sama huvitav landmark kui kogu linn ise. Aga kui sellele juba jutt läks, siis see aasta tuli siia õppima Lily Cole, kes on teatavasti tuntud supermodell ja seetõttu luusivad kolledži ümber anyway mingid papparazzid. Tegelikult on mul temast kahju ka, sest tal jäi kogu see etapp "Hello, my name is Lily" läbimata. See oli suht naljakas kui ta end tutvustas ja siis kõik püüdsid teha nägu nagu nad ei teaks ta nime. Aga ok aitab nüüd temast, ammm tagasi selle juurde, kus ma elan. See on selline modernne ( köhh, selline noh 1960ndate modernne) õudus, mis on peidetud wannabe-keskaegse hoone varju. Mul on jumala luksapartment - mul on oma vannituba ja esik koos suure liugustega kapiga ja siis magamistuba/töötuba. Ma millalgi võib-olla teen pilti ka. Aga ma pole seda veel väga 'hubaseks' suutnud muuta.
Selle maja suurim pluss on see, et college bar ja cellar asuvad siin. Esimene on koht, kus alkohol on UK kohta odav ja cellar on selline wannabe underground indie klubi, mis oli üllatavalt äge. Nagu oma isiklik Von Krahl. Ja ainult mine trepist alla. Seal oli alkohol veel odavam. Kahjuks on Cellar avatud ainult ühe korra nädalas, mis on ebaõiglane ja seda põhjendatakse sellega et "Cambridges tuleb hoopis õppida". Aga siiski mitte. Kui õppimise juurde tulla, siis see tundub hirmutav. Ma olen viimased neli kuud vältinud ajutegevust, välja arvatud see week Tuneesias, kus oli olümpiaad. Meil oli täna Nicki ja Joe'ga (geograafe on hoopis 3, mitte 2) kohtumine meie asendus Directior of Studies'iga ja ta rääkis esseedest ja see tekitas masenduse. Kohustuslik kirjandus on u terve raamatukogu pluss 'do your own research' ja see ebanormaalne. Keskkool tundub nüüd nii lihtne ja täielik laisklemine. I damn it. Miks tundub minevik alati parem kui olevik? Ok, aitab retoorilistest küsimustest.
Millest veel rääkida... Ma ei viitsi praegu inimestest rääkida, sest ma neist hetkel nii väsinud. Ma ikka ei jaksa olla 24/5 bubbly ja jutukas. Amm aa! Meil oli vahepeal Matriculation, mis on siis põhimõtteliselt ülikooli vastuvõtmine. Nüüd ma ametlikult Cambridge üliõpilane, ajee. Sina ei ole! Aga anyway, me pidime mingile paberile alla kirjutama, kus oli u "annan oma hinge kolledžile" ja vastu saime lihtsalt lectures listi. Peale seda tehti kõigist kolledži taustal pilt ja kuna sel hetkel oli tuul, siis mu nägu on tõenäoliselt karvkatteline, sest mu juuksed jäid huuleläike külge kinni. My proudest moment ever. Õhtul oli superäge õhtusöök, kus geograafid said istuda professorite lauas. Söögiks olid mingid fancy'd keeruliste nimedega toidud pluss meeletus koguses veini (nad tahavad meist alkohoolikuid kasvatada), mis polnudki kõige halvemad ja siis King's College koor laulis meile. See oli päris äge, sest nende kontserdid on peaaegu alati välja müüdud. Kogu see õhtusöök oli nii sürreaalne. Järjekordne Harry Potteri söögisaal, kus valgustuseks olid ainult küünlad. Lõpuks sain aru, et ma käin nüüd Cambridge ülikoolis. Kamoon, CAMBRIDGE. See tundus nii ebareaalne. Oeh, mu jutt on suhteliselt ajuvaba ja koosneb sõnadest "anyway", "suht" ja "kamoon", aga ma olen ausalt ka väga väsinud.
Meil peaks olema täna salsa night (?), ma arvatavasti varsti lähen ja vaatan, kes julgeb end lolliks teha. Muidugi juhtus mul vahepeal veel tuhat miljon huvitavat ja ajuvaba asja (a la inglaste esimesed kokkupuuted Strohiga), aga praegu piisab sellest. Eks.

Wednesday, October 1, 2008

A day to go

Inglismaa on kohe kohe siin ja see on hirmus põnev või siis lihtsalt hirmus.
Anyway, Ma olen veetnud viimasel nädalal ülemäära aega sellisel saidil nagu Facebook ja nagu Ulla mulle märkis, siis on kõik seal liiga keeruline. Aga see pole sel korral oluline. Igatahes, selline ajapaigutus tulenes sellest, et väidetavalt pole UK õpilastel elu ja 83% neist omab facebookis kontot (sellise väärtusliku info sain ma mingist ucase saadetud spamist, kuid ma ausalt ka tavaliselt spami ei loe) ja seetõttu tundus see ainuke võimalus nendega natuke varem tuttavaks saada.
Facebookis selguski, et neil tõesti ei ole elu ( no miks on vaja kellelgi uploadida endast 700 pilti?), aga mõne oma tulevase kolledžikaaslasega sain ka juttu rääkida ja kuigi nad ei tundunud normaalsed, ei tundunud nad ka liiga ebanormaalsed. Peale minu on King's College's ainult üks geograaf (Nick kuskilt Inglismaalt, aga mu mälu on väga halb) ja seega me oleme ilmselges vähemuses. Mu naabriks saab üks tulevane juuratudeng Jenna Londonist, kellele meeldib kõike korraldada (ta on juba mõelnud välja u 2342 asja, mida me võiksime kõik rõõmsalt koos teha), aga muidu ta tundus tore - ta pakkus mulle korduvalt abivalmilt oma triikimislauda, aga ehk ta tahab lihtsalt oma tuppa rohkem ruumi juurde tekitada. Ma rääkisin oma college mumi ja college dadiga ka ja siis veel mingitega, kuid kuna mul on varajased Alzheimeri tunnused, siis ma ei mäleta, mis nende nimed on. Ma loodan, et teistel on sama halb mälu, sest muidu on piinlik :
Keegi:"Tere, Ave [mingi vale hääldus: eiv, ää..äää...vei, eva jne]"
Ave: "Mis sa oled?"
Aga igatahes.. Facebook on kokkuvõttes sama tüütu kui orkut, kuid sinna on veel tobedamaid applicationeid lisatud nagu: poke somebody's eye out, give someone a cup of latte, moan, GROUP HUG jne Mingi ülevaade nüüd inimestest on, aga loodetavasti on tunduvalt positiivsemaid üllatusi nende hulgas, kellel ei ole facebooki ( need 17%). Aga.. aga... Kordan. Inglismaa on kohe kohe siin. Ma unustan tõenäoliselt kõik asjad maha.
Ja parem oleks, et neil on seal internet, kuigi ma pean selle mingi juhtme kuskilt saama. Kui ma oma college dadilt küsisin, et kas seal wifit pole, siis ta pärast kõhklemist ütles, et rahvasuu räägib, et mingis nurgas college'i baaris on, aga ma siiski arvan, et ta mõtles, et seal ripub laes mingi juhe, mille nimi on wifi, sest Cambridge ei tundu väga high-tech.
Ave [eiv]