Monday, October 19, 2009

being verbally challenged - the story of my life

Ma alustan piltidega, sest nende nihutamine posti lõppu on nii tüütu. Palju random pilte. Mu toast. Mu vaatest. Kulinaariaelamused meie köögis. ja mu lehmad.









lõpuks olen ma esimeste esseedega ühele poole saanud. woop. aga miks on nii, et selle hetkeni kuni ma midagi pean rääkima või kirja panema olen ma oh-how-clever, ja siis tuleb välja ainult mingi hardcore jama. ma süüdistan selles liigset informatsiooni ja edaspidi keskendun ainult ühele seisukohale, dogmaatiliselt, ja ignoreerin kõiki muid. ja siis saab minust poliitik. anyway, käisin just vaatamas seda lily cole uut filmi, dr parnassus something something - see, kus heath ledger, johnny depp, jude law etc kõik ka on ...igatahes...wow.. kui ühe filmi kohta võib öelda 'special' siis that's the one. kui see film läbi sai, siis kogu saal oli vait ja kõigil oli see wtf nägu. no ma ei tea. ma ei saa aru kas see oli kõik geniaalsem film, mida ma olen eales näinud, või kõige suurem ajuvabadus ja rämps, mis ever loodud. ma lugesin mingit review'd, mis kirjeldas seda filmi kui "alice in wonderland on acid" ja ausalt ka paremat kirjeldust vist ei saa välja mõelda. anyway, sellel jutul ei ole tegelikult mingit erilist mõtet või mingit eesmärki; mõtlesin lihtsalt seda mainida. aga noh seal oli heath ledger, johnny depp ja jude law ja mingi näitleja, kelle nime ma ei tea, aga kes looked nice. ah misiganes, ma olen hetkel erakordselt confused. ja ma süüdistan selles seda filmi.

ok, moving on. viimase nädala olen veetnud isoleeritult oma toas koos saja raamatuga. sellest pole teab kui põnev rääkida. kui keegi soovib raamatute review'd, siis selleks on internet, aga neljapäev käisin ma Terry Eagletoni unionis kuulamas. kes ei tea terry eagletoni, selleks on ka internet. anyway, ta rääkis oma uuest raamatust ja siis usust ja teadusest ja misiganes asjadest veel, aga see pole oluline. oeh, ma juba tunnen, et see lugu feilib täpselt samamoodi nagu see parnassuse möla, AGA sel korral on jutul point ka. ANYWAY, peale seda talki rääkisin ma jumala pikalt, (jumala pikalt on 10min) temaga unioni baaris elu diipidel probleemidel ja ida-euroopast ja see oli mu nädala highlight, sest ta on..noh..kuulus teadusringkondades ja intelligentne ja ma olin amazed, et ma olin võimeline midagi vastama ning rääkima stiilis "jaajaa tema on öelnud seda", "aga mis sa tema sellest raamatust arvasid", "no ma ei tea, see polnud eriti hästi argumenteeritud", "sa arvasid ka seda?" jne. asja nõme külg on see, et ma enam ei mäleta, mida me täpselt rääkisime, aga oh well. mul on mingid mäluprobleemid, ma arvan, et mu aju disc on full. igatahes, he made me feel clever. aga see kestis kuni laupäevani kui ma pidin esseed kirjutama.

hmm... mul võiks olla midagi kohutavalt põnevat, mida rääkida, sest ma ei tea millal jälle mul vaba aega, aga vot vist ei ole. noh mingeid igapäevaseid vingumisi ja tobedusi on, aga sel pole vist mõtet.

PS ma elan pidevas hirmus, et ma saan swine flu. kõigil on. ok mitte kõigil aga viiel mu tuttaval ja maya on ka nüüd haige, aga ma ei tea milles. anyway, if we never see again, sad. tegelikult mul poleks mingi kahe vaba nädala vastu midagi. kõik kadestavad swineflulaseid.

soundtrack postile: Glenn Milleri In The Mood

Saturday, October 10, 2009

Cambridge Vol 2

Nii. Sorry-sorry, et ma pole siia varem midagi arukat kirjutanud, aga midagi arukat pole juhtunud. Esimene nädal on läbi. See oli tunduvalt chillaxim kui eelmine aasta, sest esimesel aastal kõik freshersid püüavad alguses olla kõigiga jube meeldivad, sest maybe on JUST see keegi su uus best friend, aga nüüd on kõigil nii savi. See on tore. Aga noh baaris on nüüd veits imelik käia, sest seal on kõik mingid uued ja imelikud, ja see seletab, miks eelmine aasta seal eriti teise aasta omi polnud. Oh what can you do.
Geograaflasi on 4. uut, I mean. Kaks inglise tüdrukut ja kaks aasta poissi, because they come in duo. Nad tunduvad väga toredad, to be honest, aga kuna neid on tassitud igale poole ja väntsutatud terve nädal, siis mul pole olnud eriti aega nendega chattida. Üks on Harriet, või Hattie -ma ei tea miks-, noh ta tundub ok, siis on Lucy, kes on Liverpoolist, ning ta tundub väga tore, siis on Menghan, kes tahab, et teda Alexiks kutsutaks, ja ta tundus ka tore ning siis on Conrad, kes on Singapurist ja pidi juba Cambridge kaks aastat tagasi tulema, kuid apparently on seal riigis kaheaastane sõjaväekohustus ja noh...ta käitub nagu keegi, kes on läbitud kaheaastase sõjaväekohustuse. Ehk siis ma olen üpris rahul nende uutega.
Kool, ehk siis nagu loengud ja supervisionid, algasid sel neljapäeval. Unimpressed. Või noh mul oli neljapäev üks loeng, Culture & Society, ja see on mu absoluutse lemmiku loenguseeria, kuid nagu mitte midagi ei saa aru. Järeldus sellest loengust oli, et teooriad on toredad, aga tegelikult ei ole ka, aga Jim Duncanile meeldivad teooriad natuke rohkem kui teooriavabadus ja seetõttu meile kõigile peavad teooriad meeldima. Jimmy on mu lemmik. Nii, ja siis ma tegin midagi absoluutselt jaburat ja panin end kirja mingi remote sensing ja satelliitjama projekti (miks?), mis jälgib taimkatte muutust Lääne-Madagaskaris, sest see on just see, mis mind huvitab! Ei noh... me peame tegema kolm projekti sel aastal, eks ole, ja siis üks on see arengugeograafia asi Marokos Atlase mägedes, siis mingi intervjuu-skillide jama, sest intervjuu-skillid on mulle eluliselt vajalikud ( can you spell just glitter luuuust, okok kidding) ja siis oli mingi arhiivinduse option ka, aga see oli juba eelmine aasta nii tapvalt igav ja ma mõtlesin, et suren ära kui selle valin. Seega nüüd ma olen taimkattemuutuste spetsialist, anna mulle satelliitpilt ja ma teen sellega trikke. Tegelikult mulle isegi meeldis see satelliitide asi eelmisel aastal. Aga kui kooliteemadel edasi vinguda, sest see on see, mida ma kõige paremini teen, siis ma pean ütlema, et ma pole kindel arengugeograafia paperis. Ma ikka mõtlen, et ehk peaksin majandust tegema. Niiiiiii keeruline. JA KÕIGE LÕPUKS. seee ei ole võimalik, aga sel aastal on reading listid veel pikemad. Kuidas see on võimalik? Seega... ma olen viimased 4 päeva lugenud liiga palju raamatuid sellest, kus 19.sajandi lõpus NY and Londoni seksuaalvähemustel meeldis hängida. Tean kõiki klubisid.
Aga kool kooliks. Sel aastal elan ma Grasshopper Lodges. Mul on köök! Woop! Ma olen väga excited, sest ma täna küpsetasin esimest korda, and dare I say, this is one good quiche. Niisiis, tegin Kana-brokkoli quiche, muy buen/muy bien/ükskõik-kuidas-see-kirjutatakse! Veeel...amm.. noh see tuba on suurem kui ma julgesin oodata ja very cozy, aga see koht asub pärapõrgus. Ja kogu nõmeduse tipuks, Cambridges on praegu kõik rattad välja müüdud. wtf. Ja siis ma olen terve nädala kõndinud miljon sammu ja mu jalad on surnud. Ma käisin ja ostsin Londonist(aa, ma käisin Londonis ka) tennised ja need ka hõõruvad. Life sucks. Aga quiche on hea.
Ja siis ma otsustasin, et olen hullult aktiivne, mis lõppes sellega, et mul on esimese nädala lõpuks megakurnatus. Ma ühinesin Unioniga, mis on snobby väitlussociety. ma muidugi ei väitle, no way, jose. Aga seal saab kuulamas käia. Esimese põhiväitluse teema oli "This House Believes We'd Be Better Off If Women Ruled The World", kus väitlejateks olid mingid poliitikud, ja entrepreneurid ja muud loomad. UK Cosmopolitani peatoimetaja oli küll dumdum. Ja üks neist poliitikutest...ma täpset nime ei mäleta...aga eesnimi oli Edwina (palju õnne talle) oli major õelushunnik. Ta mu uus lemmik. Lisaks põhiväitlusele on iga nädal õpilaste väitlus. Igatahes...see unioniga ühinemine maksis sel nädalal 115 naela, muidu kallim, aga I guess, et see on seda väärt. Loodetavasti. Ja siis olen tegelenud mingite muude asjadega ka, aga sellest ei räägi enne, kui kõik kindel.


Aga nüüd ma lähen mingile magistrantide peole, mis downstairs. Ma ei tea miks. Ma tegin oma toast ja quichest pilti ka, aga mu kaamera suri hetkel ära. Kunagi näete. Heihopstitohmanid.

PS mind on kogu pärastlõuna üks eriti nõme ja rumal nali lõbustanud, aga ma teile ei räägi.