Saturday, October 10, 2009

Cambridge Vol 2

Nii. Sorry-sorry, et ma pole siia varem midagi arukat kirjutanud, aga midagi arukat pole juhtunud. Esimene nädal on läbi. See oli tunduvalt chillaxim kui eelmine aasta, sest esimesel aastal kõik freshersid püüavad alguses olla kõigiga jube meeldivad, sest maybe on JUST see keegi su uus best friend, aga nüüd on kõigil nii savi. See on tore. Aga noh baaris on nüüd veits imelik käia, sest seal on kõik mingid uued ja imelikud, ja see seletab, miks eelmine aasta seal eriti teise aasta omi polnud. Oh what can you do.
Geograaflasi on 4. uut, I mean. Kaks inglise tüdrukut ja kaks aasta poissi, because they come in duo. Nad tunduvad väga toredad, to be honest, aga kuna neid on tassitud igale poole ja väntsutatud terve nädal, siis mul pole olnud eriti aega nendega chattida. Üks on Harriet, või Hattie -ma ei tea miks-, noh ta tundub ok, siis on Lucy, kes on Liverpoolist, ning ta tundub väga tore, siis on Menghan, kes tahab, et teda Alexiks kutsutaks, ja ta tundus ka tore ning siis on Conrad, kes on Singapurist ja pidi juba Cambridge kaks aastat tagasi tulema, kuid apparently on seal riigis kaheaastane sõjaväekohustus ja noh...ta käitub nagu keegi, kes on läbitud kaheaastase sõjaväekohustuse. Ehk siis ma olen üpris rahul nende uutega.
Kool, ehk siis nagu loengud ja supervisionid, algasid sel neljapäeval. Unimpressed. Või noh mul oli neljapäev üks loeng, Culture & Society, ja see on mu absoluutse lemmiku loenguseeria, kuid nagu mitte midagi ei saa aru. Järeldus sellest loengust oli, et teooriad on toredad, aga tegelikult ei ole ka, aga Jim Duncanile meeldivad teooriad natuke rohkem kui teooriavabadus ja seetõttu meile kõigile peavad teooriad meeldima. Jimmy on mu lemmik. Nii, ja siis ma tegin midagi absoluutselt jaburat ja panin end kirja mingi remote sensing ja satelliitjama projekti (miks?), mis jälgib taimkatte muutust Lääne-Madagaskaris, sest see on just see, mis mind huvitab! Ei noh... me peame tegema kolm projekti sel aastal, eks ole, ja siis üks on see arengugeograafia asi Marokos Atlase mägedes, siis mingi intervjuu-skillide jama, sest intervjuu-skillid on mulle eluliselt vajalikud ( can you spell just glitter luuuust, okok kidding) ja siis oli mingi arhiivinduse option ka, aga see oli juba eelmine aasta nii tapvalt igav ja ma mõtlesin, et suren ära kui selle valin. Seega nüüd ma olen taimkattemuutuste spetsialist, anna mulle satelliitpilt ja ma teen sellega trikke. Tegelikult mulle isegi meeldis see satelliitide asi eelmisel aastal. Aga kui kooliteemadel edasi vinguda, sest see on see, mida ma kõige paremini teen, siis ma pean ütlema, et ma pole kindel arengugeograafia paperis. Ma ikka mõtlen, et ehk peaksin majandust tegema. Niiiiiii keeruline. JA KÕIGE LÕPUKS. seee ei ole võimalik, aga sel aastal on reading listid veel pikemad. Kuidas see on võimalik? Seega... ma olen viimased 4 päeva lugenud liiga palju raamatuid sellest, kus 19.sajandi lõpus NY and Londoni seksuaalvähemustel meeldis hängida. Tean kõiki klubisid.
Aga kool kooliks. Sel aastal elan ma Grasshopper Lodges. Mul on köök! Woop! Ma olen väga excited, sest ma täna küpsetasin esimest korda, and dare I say, this is one good quiche. Niisiis, tegin Kana-brokkoli quiche, muy buen/muy bien/ükskõik-kuidas-see-kirjutatakse! Veeel...amm.. noh see tuba on suurem kui ma julgesin oodata ja very cozy, aga see koht asub pärapõrgus. Ja kogu nõmeduse tipuks, Cambridges on praegu kõik rattad välja müüdud. wtf. Ja siis ma olen terve nädala kõndinud miljon sammu ja mu jalad on surnud. Ma käisin ja ostsin Londonist(aa, ma käisin Londonis ka) tennised ja need ka hõõruvad. Life sucks. Aga quiche on hea.
Ja siis ma otsustasin, et olen hullult aktiivne, mis lõppes sellega, et mul on esimese nädala lõpuks megakurnatus. Ma ühinesin Unioniga, mis on snobby väitlussociety. ma muidugi ei väitle, no way, jose. Aga seal saab kuulamas käia. Esimese põhiväitluse teema oli "This House Believes We'd Be Better Off If Women Ruled The World", kus väitlejateks olid mingid poliitikud, ja entrepreneurid ja muud loomad. UK Cosmopolitani peatoimetaja oli küll dumdum. Ja üks neist poliitikutest...ma täpset nime ei mäleta...aga eesnimi oli Edwina (palju õnne talle) oli major õelushunnik. Ta mu uus lemmik. Lisaks põhiväitlusele on iga nädal õpilaste väitlus. Igatahes...see unioniga ühinemine maksis sel nädalal 115 naela, muidu kallim, aga I guess, et see on seda väärt. Loodetavasti. Ja siis olen tegelenud mingite muude asjadega ka, aga sellest ei räägi enne, kui kõik kindel.


Aga nüüd ma lähen mingile magistrantide peole, mis downstairs. Ma ei tea miks. Ma tegin oma toast ja quichest pilti ka, aga mu kaamera suri hetkel ära. Kunagi näete. Heihopstitohmanid.

PS mind on kogu pärastlõuna üks eriti nõme ja rumal nali lõbustanud, aga ma teile ei räägi.

3 comments:

agle said...

kahju jah, et neid kõiki su nalju ei kuulnud, aga mulle piisas juba nendest kahest aasta poisist. nad on nüüd ka minu lemmikud! rofl

Unknown said...

mm, nii hea on lugeda.
kas nekrofiilidel oli siis oma klubi surnukuuri lähistel? (ok-ok, halb nali! :D)
ja palun edastada oma reading-list seksuaalvähemuste teemadel... alati :P

tervitan siinkohal ka Mayat.

Unknown said...

aa, ja ma tahan ka sellist väitlusseltsi!