being verbally challenged - the story of my life

Ma alustan piltidega, sest nende nihutamine posti lõppu on nii tüütu. Palju random pilte. Mu toast. Mu vaatest. Kulinaariaelamused meie köögis. ja mu lehmad.

lõpuks olen ma esimeste esseedega ühele poole saanud. woop. aga miks on nii, et selle hetkeni kuni ma midagi pean rääkima või kirja panema olen ma oh-how-clever, ja siis tuleb välja ainult mingi hardcore jama. ma süüdistan selles liigset informatsiooni ja edaspidi keskendun ainult ühele seisukohale, dogmaatiliselt, ja ignoreerin kõiki muid. ja siis saab minust poliitik. anyway, käisin just vaatamas seda lily cole uut filmi, dr parnassus something something - see, kus heath ledger, johnny depp, jude law etc kõik ka on ...igatahes...wow.. kui ühe filmi kohta võib öelda 'special' siis that's the one. kui see film läbi sai, siis kogu saal oli vait ja kõigil oli see wtf nägu. no ma ei tea. ma ei saa aru kas see oli kõik geniaalsem film, mida ma olen eales näinud, või kõige suurem ajuvabadus ja rämps, mis ever loodud. ma lugesin mingit review'd, mis kirjeldas seda filmi kui "alice in wonderland on acid" ja ausalt ka paremat kirjeldust vist ei saa välja mõelda. anyway, sellel jutul ei ole tegelikult mingit erilist mõtet või mingit eesmärki; mõtlesin lihtsalt seda mainida. aga noh seal oli heath ledger, johnny depp ja jude law ja mingi näitleja, kelle nime ma ei tea, aga kes looked nice. ah misiganes, ma olen hetkel erakordselt confused. ja ma süüdistan selles seda filmi.

ok, moving on. viimase nädala olen veetnud isoleeritult oma toas koos saja raamatuga. sellest pole teab kui põnev rääkida. kui keegi soovib raamatute review'd, siis selleks on internet, aga neljapäev käisin ma Terry Eagletoni unionis kuulamas. kes ei tea terry eagletoni, selleks on ka internet. anyway, ta rääkis oma uuest raamatust ja siis usust ja teadusest ja misiganes asjadest veel, aga see pole oluline. oeh, ma juba tunnen, et see lugu feilib täpselt samamoodi nagu see parnassuse möla, AGA sel korral on jutul point ka. ANYWAY, peale seda talki rääkisin ma jumala pikalt, (jumala pikalt on 10min) temaga unioni baaris elu diipidel probleemidel ja ida-euroopast ja see oli mu nädala highlight, sest ta on..noh..kuulus teadusringkondades ja intelligentne ja ma olin amazed, et ma olin võimeline midagi vastama ning rääkima stiilis "jaajaa tema on öelnud seda", "aga mis sa tema sellest raamatust arvasid", "no ma ei tea, see polnud eriti hästi argumenteeritud", "sa arvasid ka seda?" jne. asja nõme külg on see, et ma enam ei mäleta, mida me täpselt rääkisime, aga oh well. mul on mingid mäluprobleemid, ma arvan, et mu aju disc on full. igatahes, he made me feel clever. aga see kestis kuni laupäevani kui ma pidin esseed kirjutama.

hmm... mul võiks olla midagi kohutavalt põnevat, mida rääkida, sest ma ei tea millal jälle mul vaba aega, aga vot vist ei ole. noh mingeid igapäevaseid vingumisi ja tobedusi on, aga sel pole vist mõtet.

PS ma elan pidevas hirmus, et ma saan swine flu. kõigil on. ok mitte kõigil aga viiel mu tuttaval ja maya on ka nüüd haige, aga ma ei tea milles. anyway, if we never see again, sad. tegelikult mul poleks mingi kahe vaba nädala vastu midagi. kõik kadestavad swineflulaseid.

soundtrack postile: Glenn Milleri In The Mood